Minu armastus Kreeka vastu ei alanud juhuslikult, vaid minu lugu algas üsna sarnaselt teile: turistina ühes armsas butiikhotellis Chersonissoses keset kuuma juulikuud. Kreekast ja Kreetast ma suurt midagi ei teadnud, aga loomupärase planeerija hingega panin enne reisi kokku internetiallikate abil väikese Kreeta käsiraamatu, et saarest ja kultuurist veidi paremini aru saada.
Saabudes avaldas Kreeta ilu mulle sügavat muljet: soe niiske õhk, palmid, Vahemere särav sinine vesi ja Chersonissose elavad tänavad. Minu ema - kõige paremas mõttes hull naine, kes on kõik julged mõtted teoks teinud, töötanud giidina, stjuuardessina, teatriõpetajana - kuid välismaal ei olnud ta veel giidina töötanud. Selle peale kutsuski meie esindaja teda tööle, sest üks vahva ekskursioonigiid oligi neil puudu.
Palju ma ikka oma nädalasel puhkusel nägin, ühte ekskursiooni, veeparki ja ülejäänud aja veetsime basseini ääres. Sellegipoolest jäi Kreeta mulle kripeldama, nägin Kreetat pidevalt unes ja teadsin, et ühel päeval tulen siia tagasi. Kaks aastat hiljem lendasimegi emaga koos Kreetale tööle, tegema sedasama reisiesindaja tööd. Nüüd, kui olen 5a Kreeka elanik olnud ja elan paar tänavat sellest butiikhotelist eemal, mõtlen sealt mööda käies ikka sellest, kuidas see kõik alguse sai. Mõtlen sellest esimesest Kreeta käsiraamatust, mille tänu internetile kokku panin ja teadmistest ja tegelikkusest, mille Kreeta mulle viie aasta jooksul on edasi andnud.